KUIDAS RANNANIIDUD TEKKISID JA SÄILIVAD?
Eesti
lääne- ja loodeosa ranniku pideva loodusliku tõusu tingimustes on vabanenud ja vabaneb ka tänapäeval mere
alt üha uusi maalappe. Esmalt asustavad neid pioneerkooslused, millest hiljem kujunevad enamasti primaarsed rannaniidud, st kooslused, kus on levinud suhteliselt soolataluvad taimeliigid.
Ajalooliselt on ulatuslike alade teket soodustanud fakt, et inimasustus oli koondunud ranniku lähipiirkonda, kus kalapüük, karjakasvatus ja põllundus olid rannarahva põlised tegevusalad. Koos traditsioonilise talumajapidamisega, kus peeti loomi ja kasutuses oli iga väiksemgi maalapp, kujuneski välja rannamaastik koos poollooduslike kooslustega. Rannaalad on olnud Eesti üks tihedamalt asustatud piirkond (eriti Saare- ja Pärnumaal ning Läänemaa lõunaosas), seetõttu võeti mere alt vabanenud maa-alad kohe kasutusele karjamaadena. Pidev karjatamine hoidis omakorda ära ulatuslike rannaalade roostumise või kadastumise ning hilisema metsastumise. Tänapäevane inimasustus on rannaeluga vähem seotud ja paljud lagedad niidualad on nüüdseks hävinud. Rannikumaastikud on kergesti haavatavad süsteemid, siinne tasakaal on väga ebakindel. Nii vale tegevus kui põhjendamatu tegevusetus võivad ranniku seisundit järsult ja pöördumatult muuta. Paljusid loodusväärtusi (s.h. rannaniite) saab kaitsta ainult nende majandamise kaudu.
Üldises plaanis on rannikuga seotud elupaikade ohud järgmised: karjatamisest loobumine, kuivendamine, mõnel juhul ka niitmisest loobumine, lisaks võib konkreetseid elupaiku mõjutada veel ka rohketoitelisus. Ranna- ja kaldaelupaikade inimesega seotud ohud on veel laiaulatuslik turism ja ehitamine rannikule. Vähem muret on liigse karjatamisega, mis muudab rohustu mättaliseks ja üleväetatuks (umbrohud).
Kasutamata rannaniidud võsastuvad Eesti tingimustes kiiresti kuni puittaimede soolataluvuse piirini, s.t. vööndini, kuhu ulatuvad kõrgemad tormilained. Karjatamine hoiab lagedad suuremad alad. Niidualade säilimise ja taastamise kohta loe lisaks siit.
Ajalooliselt on ulatuslike alade teket soodustanud fakt, et inimasustus oli koondunud ranniku lähipiirkonda, kus kalapüük, karjakasvatus ja põllundus olid rannarahva põlised tegevusalad. Koos traditsioonilise talumajapidamisega, kus peeti loomi ja kasutuses oli iga väiksemgi maalapp, kujuneski välja rannamaastik koos poollooduslike kooslustega. Rannaalad on olnud Eesti üks tihedamalt asustatud piirkond (eriti Saare- ja Pärnumaal ning Läänemaa lõunaosas), seetõttu võeti mere alt vabanenud maa-alad kohe kasutusele karjamaadena. Pidev karjatamine hoidis omakorda ära ulatuslike rannaalade roostumise või kadastumise ning hilisema metsastumise. Tänapäevane inimasustus on rannaeluga vähem seotud ja paljud lagedad niidualad on nüüdseks hävinud. Rannikumaastikud on kergesti haavatavad süsteemid, siinne tasakaal on väga ebakindel. Nii vale tegevus kui põhjendamatu tegevusetus võivad ranniku seisundit järsult ja pöördumatult muuta. Paljusid loodusväärtusi (s.h. rannaniite) saab kaitsta ainult nende majandamise kaudu.
Üldises plaanis on rannikuga seotud elupaikade ohud järgmised: karjatamisest loobumine, kuivendamine, mõnel juhul ka niitmisest loobumine, lisaks võib konkreetseid elupaiku mõjutada veel ka rohketoitelisus. Ranna- ja kaldaelupaikade inimesega seotud ohud on veel laiaulatuslik turism ja ehitamine rannikule. Vähem muret on liigse karjatamisega, mis muudab rohustu mättaliseks ja üleväetatuks (umbrohud).
Kasutamata rannaniidud võsastuvad Eesti tingimustes kiiresti kuni puittaimede soolataluvuse piirini, s.t. vööndini, kuhu ulatuvad kõrgemad tormilained. Karjatamine hoiab lagedad suuremad alad. Niidualade säilimise ja taastamise kohta loe lisaks siit.