RANNANIITUDE SELGROOTUD
Alamate
selgrootute kohta puuduvad andmed peaaegu täielikult. Üldse pole
uuritud ainurakseid. Usse on uuritud niivõrd, kuivõrd need esinevad
lindude parasiitidena. Nii leiti eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel 58 uuritud linnul
58 liiki imiusse, 44 liiki paelusse, 26 liiki ümarusse ja 6 liiki
kidakärsseid. Parasiitseid ümarusse leidub ka taimede ümbruses
(mikroskoopilised) mullas ja juurtel, lisaks lehepaha moodustajad
rohttaimedel.
Limused
Näiteks Puhtu laiul neid kindlaks tehtud 27 liiki, milledest paljud on väikesed ja ei paista enamasti silma. Üllatav on, et teod elutsevad ka kuivadel rannavallidel, mõnikord isegi üsna suurel arvul. Nii leiti rannavallilt 8 teoliiki: suur merivaiktigu, väike merivaiktigu, kääbuspisitigu, sale pisistigu, ribi-valgetigu, täpptigu, klaastigu, väike kiirgtigu, nukktigu ja sile valgetigu. Samad liigid (va kääbuspisitigu) tungivad isegi veeäärsetele aladele, mis ajuti on laineist üle ujutatud. Tigusid võib leida täiesti veepiirilt, kus nad kinnituvad klibustiku paekivitükkide alumisele küljele. Nähtavasti ei ohusta neid Väinamere nõrga soolsusega vesi. Sagedamaiks veeäärseks elanikuks on sale pisitigu.
Ämblikulaadsed
Rannaniitude ämblike kohta on vähe andmeid. Niisketel niiduosadel on arvukaks esinejaks üks huntämblikuline. Rohkesti on ämblikke mereheidistes, eriti arvukas on siin kääbusämblik, kes talub ka ajutisi üleujutusi. Ranniku levinud ämblikud püüavad saaki jälitades või urgudes varitsedes. Võrku kuduvad liigid puuduvad hoopis või on nende esinemine juhuslikku laadi. Puukidest on leitud ka liiki, kelle noorstaadiumite peremehed on läbirändavad linnud.
Putukad
Rannaniidud on elupaigaks paljudele putukatele. Osa neist läbib siin kogu oma elutsükli, osa aga lendab niidutaimede õitele toituma ainult valmikustaadiumis, vastsejärk areneb eelnevalt teistes biotoopides. Rannaniitudel elunevad putukaliigid on sageli seotud mingi kindla soolalembese toidutaimega, mis kasvab just mererannikult. Kui hävib taim, siis sureb piirkonnas välja ka sellel taimel toituv putukaliik. Ka on paljud putukaliigid (eeskätt mardikad) otseses seoses mereheidisega ja adruvallidega, leides sealt toitu.
Rannaniitu saab jagada erinevateks osadeks, millel on oma iseloomulik putukafauna, nagu näiteks aeg-ajalt merevee poolt uhutav hõreda taimestikuga või taimedevaba ala koos mereheidisega, tiheda taimestikuga (niidetav või karjatatav) niiduala, roostik, samas kõrval võib asuda rannaliivik jne. On putukaliike, kes asustavad peaaegu kõiki neid rannaniidu osasid, kuid rohkem on neid kes esinevad vaid teatud kindlas biotoobis. Madalas rannikuvees ja niidul leiduvates lompides elutseb rohkesti putukavastseid, nende valmikuid võib kohata kogu rannaniidu ulatuses ja kaugemalgi. Sellised on kiilid, ühepäevikulised, ehmestiivalised ja mardikalistest ujurlased ning vesimardiklased. Ka liiguvad mööda mererannikut “rändliigid”, neid on rohkem liblikaliste ja kiilide seast.
Valdav enamus rannaniidul kohatavatest putukaliikidest on sellised, kes elavad ka teistes biotoopides – kuivadel ja niisketel niitudel, puisniitudel, põldudel, soodes ja mujal. Vähem on neid, kes on spetsiifilised just mererannikule ja rannaniitudele. Kuid need liigid ongi äärmiselt ohustatud – rannaniidu kui elupaiga hävimine põhjustab selliste putukate väljasuremise antud alal. Karjatamise või niitmise lõpetamine põhjustab taimestikus suuri muutusi ja lõpuks rannaniit võsastub. Niiskemates kohtades võib ala haarata oma valdusse roostik. Kuid ka kariloomade liigne arv rannaniidul on kooslusele ohtlik. Kui mingi putukaliigi toidutaim ära tallatakse, kaob seejärel sealt ka see putukas. Paljud liigid on rannikul valdavate organismide parasiidid.
Limused
Näiteks Puhtu laiul neid kindlaks tehtud 27 liiki, milledest paljud on väikesed ja ei paista enamasti silma. Üllatav on, et teod elutsevad ka kuivadel rannavallidel, mõnikord isegi üsna suurel arvul. Nii leiti rannavallilt 8 teoliiki: suur merivaiktigu, väike merivaiktigu, kääbuspisitigu, sale pisistigu, ribi-valgetigu, täpptigu, klaastigu, väike kiirgtigu, nukktigu ja sile valgetigu. Samad liigid (va kääbuspisitigu) tungivad isegi veeäärsetele aladele, mis ajuti on laineist üle ujutatud. Tigusid võib leida täiesti veepiirilt, kus nad kinnituvad klibustiku paekivitükkide alumisele küljele. Nähtavasti ei ohusta neid Väinamere nõrga soolsusega vesi. Sagedamaiks veeäärseks elanikuks on sale pisitigu.
Ämblikulaadsed
Rannaniitude ämblike kohta on vähe andmeid. Niisketel niiduosadel on arvukaks esinejaks üks huntämblikuline. Rohkesti on ämblikke mereheidistes, eriti arvukas on siin kääbusämblik, kes talub ka ajutisi üleujutusi. Ranniku levinud ämblikud püüavad saaki jälitades või urgudes varitsedes. Võrku kuduvad liigid puuduvad hoopis või on nende esinemine juhuslikku laadi. Puukidest on leitud ka liiki, kelle noorstaadiumite peremehed on läbirändavad linnud.
Putukad
Rannaniidud on elupaigaks paljudele putukatele. Osa neist läbib siin kogu oma elutsükli, osa aga lendab niidutaimede õitele toituma ainult valmikustaadiumis, vastsejärk areneb eelnevalt teistes biotoopides. Rannaniitudel elunevad putukaliigid on sageli seotud mingi kindla soolalembese toidutaimega, mis kasvab just mererannikult. Kui hävib taim, siis sureb piirkonnas välja ka sellel taimel toituv putukaliik. Ka on paljud putukaliigid (eeskätt mardikad) otseses seoses mereheidisega ja adruvallidega, leides sealt toitu.
Rannaniitu saab jagada erinevateks osadeks, millel on oma iseloomulik putukafauna, nagu näiteks aeg-ajalt merevee poolt uhutav hõreda taimestikuga või taimedevaba ala koos mereheidisega, tiheda taimestikuga (niidetav või karjatatav) niiduala, roostik, samas kõrval võib asuda rannaliivik jne. On putukaliike, kes asustavad peaaegu kõiki neid rannaniidu osasid, kuid rohkem on neid kes esinevad vaid teatud kindlas biotoobis. Madalas rannikuvees ja niidul leiduvates lompides elutseb rohkesti putukavastseid, nende valmikuid võib kohata kogu rannaniidu ulatuses ja kaugemalgi. Sellised on kiilid, ühepäevikulised, ehmestiivalised ja mardikalistest ujurlased ning vesimardiklased. Ka liiguvad mööda mererannikut “rändliigid”, neid on rohkem liblikaliste ja kiilide seast.
Valdav enamus rannaniidul kohatavatest putukaliikidest on sellised, kes elavad ka teistes biotoopides – kuivadel ja niisketel niitudel, puisniitudel, põldudel, soodes ja mujal. Vähem on neid, kes on spetsiifilised just mererannikule ja rannaniitudele. Kuid need liigid ongi äärmiselt ohustatud – rannaniidu kui elupaiga hävimine põhjustab selliste putukate väljasuremise antud alal. Karjatamise või niitmise lõpetamine põhjustab taimestikus suuri muutusi ja lõpuks rannaniit võsastub. Niiskemates kohtades võib ala haarata oma valdusse roostik. Kuid ka kariloomade liigne arv rannaniidul on kooslusele ohtlik. Kui mingi putukaliigi toidutaim ära tallatakse, kaob seejärel sealt ka see putukas. Paljud liigid on rannikul valdavate organismide parasiidid.