ERINEVAD VÖÖNDID JA SUBSTRAADID
Saliinsetel rannaniitudel on taimkate kõrgvee poolt vahetult mõjutatud. Sellised kasvukohatüübid on levinud rannavallidel ja laugetel tasastel rannavöönditel, mille substraadiks on enamasti sooldunud ranniku-glei- või ranniku-turvastunud mullad. Sõltuvalt reljeefi kõrgusest merepinna suhtes ning selle kaldest on veerežiim väga varieeruv - pikka aega või sagedasti üleujutatust kuni kuivani. Tekkelt on saliinsed osad erinevas kujunemisjärgus primaarsed niidud, kõrgemad alad ka karjatamise tulemusena säilinud sekundaarsed niidud. Enamasti neis rannaosades puittaimi ei kasva, on vaid hõredalt üksikuid kasvavaid kadakaid või kibuvitsapõõsaid.
Saliinsele vöötmele on iseloomulikud nn avakooslused, kus pind pole taimedega ühtlaselt kaetud, vaid on näha ka paljast maapinda. Meri kannab kaldale sageli pruunvetikaist (adrust) ja teistest meretaimedest koosnevat heidist, mis võib kohati moodustada üsna pikki ribasid. Suure lämmastikusisalduse tõttu arenevad seal lopsakate lämmastikulembeste taimede kooslused. Adruvallidel kasvab näiteks rand-kikkaputk, kõrge raikaerik, palderjan, harilik orashein, harilik maavits, mitmed oblikaliigid jpt. Otsese mere mõju piirkonnast pisut kõrgemal kinnistuvad adruvallid põldmarajadega ja lämmastikulembeste mets-harakputke, erinevate maltsaliikide, kõrvenõgese, kähara karuohaka jmt. liikidega.
Räha- ja kliburandade sallinses osas kasvab hajusalt laiuvat nadaheina, kaljukressi, rand-sõlmheina, randastrit, rand-õisluhta, randmaltsa jne.
Liivarandade saliinses vöötmes leidub ogamaltsa, liiv-merisinepit, merihumurit, kõrgemal kujuneb välja luitetaimkate.
Omapärane avataimkate kujuneb välja soolakulistel muldadel tasaste lahtede rannikuil eelkõige Lääne-Eesti mandriosas, Saaremaa ning Hiiumaa lõuna- ja kagupoolseil rannikuil ja madalatel laidudel. Madalates lohkudes, kus merevesi võib suvel ka täiesti ära aurata, on soolade kontsentratsioon muldades kõige kõrgem, eriti ülemises kihis, mis avaldab mõju taimkatte liigilisele koosseisule. Seal kasvavad madalad lihakad soolakutaimed (halofüüdid), nagu harilik soolarohi, rand-soodahein, hall soolmalts, rand-teeleht. Peenema lõimisega ranniku-gleimuldadel saliinses vöötmes areneb juba enam-vähem liitunud taimkate (katvus ca 50%), neid nimetatakse mõnikord ka pärisrannarohumaadeks. Esinduslikud on kooslused, kus domineerivad rannikas ja tuderluga, millele lisanduvad veel rand-õisluht, mitmed kõrrelised (valge kastehein, punane aruhein), tõmmu soonerohi, maasapi liigid, randristik jne.
Suprasaliinsed rannaniidud paiknevad eelmistest sisemaa pool, rannajoonest kaugemal ja merepinnast kõrgemal ranniku-glei- või ranniku-turvastunud muldadel, mere mõju võib olla ainult ajuvee ajal ja väga lühikest aega. Üsna tihti on need sekundaarsed ja teisenenud liigilise koosseisuga alad, millel kasvavad taimed on iseloomulikud näiteks pärisaruniitudele. Sarnastel liigniisketel aladel on levinud soostunud rannaniidud. Need on enamasti karjatatavad alad, kus kasvavad peamiselt tarnakooslused, lisaks veel varsakapja, alsse, soonerohtu jt.
NB! Tutvu randu iseloomustava fotomaterjaliga! Pane igale pildile sisuline pealkiri, võrdle seda olemasoleva pealkirjaga!
Saliinsele vöötmele on iseloomulikud nn avakooslused, kus pind pole taimedega ühtlaselt kaetud, vaid on näha ka paljast maapinda. Meri kannab kaldale sageli pruunvetikaist (adrust) ja teistest meretaimedest koosnevat heidist, mis võib kohati moodustada üsna pikki ribasid. Suure lämmastikusisalduse tõttu arenevad seal lopsakate lämmastikulembeste taimede kooslused. Adruvallidel kasvab näiteks rand-kikkaputk, kõrge raikaerik, palderjan, harilik orashein, harilik maavits, mitmed oblikaliigid jpt. Otsese mere mõju piirkonnast pisut kõrgemal kinnistuvad adruvallid põldmarajadega ja lämmastikulembeste mets-harakputke, erinevate maltsaliikide, kõrvenõgese, kähara karuohaka jmt. liikidega.
Räha- ja kliburandade sallinses osas kasvab hajusalt laiuvat nadaheina, kaljukressi, rand-sõlmheina, randastrit, rand-õisluhta, randmaltsa jne.
Liivarandade saliinses vöötmes leidub ogamaltsa, liiv-merisinepit, merihumurit, kõrgemal kujuneb välja luitetaimkate.
Omapärane avataimkate kujuneb välja soolakulistel muldadel tasaste lahtede rannikuil eelkõige Lääne-Eesti mandriosas, Saaremaa ning Hiiumaa lõuna- ja kagupoolseil rannikuil ja madalatel laidudel. Madalates lohkudes, kus merevesi võib suvel ka täiesti ära aurata, on soolade kontsentratsioon muldades kõige kõrgem, eriti ülemises kihis, mis avaldab mõju taimkatte liigilisele koosseisule. Seal kasvavad madalad lihakad soolakutaimed (halofüüdid), nagu harilik soolarohi, rand-soodahein, hall soolmalts, rand-teeleht. Peenema lõimisega ranniku-gleimuldadel saliinses vöötmes areneb juba enam-vähem liitunud taimkate (katvus ca 50%), neid nimetatakse mõnikord ka pärisrannarohumaadeks. Esinduslikud on kooslused, kus domineerivad rannikas ja tuderluga, millele lisanduvad veel rand-õisluht, mitmed kõrrelised (valge kastehein, punane aruhein), tõmmu soonerohi, maasapi liigid, randristik jne.
Suprasaliinsed rannaniidud paiknevad eelmistest sisemaa pool, rannajoonest kaugemal ja merepinnast kõrgemal ranniku-glei- või ranniku-turvastunud muldadel, mere mõju võib olla ainult ajuvee ajal ja väga lühikest aega. Üsna tihti on need sekundaarsed ja teisenenud liigilise koosseisuga alad, millel kasvavad taimed on iseloomulikud näiteks pärisaruniitudele. Sarnastel liigniisketel aladel on levinud soostunud rannaniidud. Need on enamasti karjatatavad alad, kus kasvavad peamiselt tarnakooslused, lisaks veel varsakapja, alsse, soonerohtu jt.
NB! Tutvu randu iseloomustava fotomaterjaliga! Pane igale pildile sisuline pealkiri, võrdle seda olemasoleva pealkirjaga!